Sunday, December 22, 2019

Jõulud iga päev

Katoliiklik filosoof Elizabeth Anscombe arvas, et Missaohvri suurim müsteerium on see, miks me seda teeme - isegi suurem müsteerium kui transubstantsioon ise, mis on leiva ja veini muutumine tõeliselt Kristuse ihuks ja vereks. Muidugi me saame aru, et Pühal Õhtusöömaajal asus Jeesus paasatalle asemele - Tema on tõeline Jumala Tall, kes kannab ära maailma patud - ning et juba iidsetest aegadest alates oli Jumal käskinud paasatall mitte üksnes ohverdada, vaid ka ära süüa.

Niisiis pakutakse Jeesuse ihu ja verd meile armulaual söögiks, ja see on Anscombe'i sõnul kindlasti suur müsteerium. Ta juhib tähelepanu kentsakale asjaolule, et katoliiklasi peetakse ekstravagantseteks, sest me usume, et me sööme tõeliselt Jeesuse ihu, ning protestante mõistlikeks, kuna nemad söövad Jeesuse ihu üksnes sümboolselt, justkui oleks sümboolselt kellegi ihu söömine igati mõistlik tegevus.

Muidugi on meie jaoks piisav põhjus see, et Jeesus ise käskis meil Euharistiat pühitseda - me võime öelda, et see on põhjus, miks me seda teeme. Aga siiski võime me mõtiskleda selle tähenduse üle. Kuna see on müsteerium, ei oska me sellele ilmselt täielikult vastata, aga ometi võime me vastusele lähemale liikuda.

Teine katoliiklik filosoof Edward Feser mõtiskleb selle küsimuse üle jõulude kontekstis. Jõulude keskmes on Immaanuel, Jumal on meiega. Kolmainsuse teine isik sai lihaks Maarja üsas, ning seepärast pidi Maarja olema patuta - sest ta oli kõige intiimsemal moel Jumala tabernaakel, ning Jumala tabernaakel peab olema plekitu. See plekitus väljendub kõige enam Maarja fiat-is, "Sündigu mulle Sinu sõna järgi". Maarja ütles Jumalale jah.

Ja see, ütleb Feser, on jõulude mõte. Kristus on tulnud meie juurde ja me peame ta vastu võtma. Maarja näitab meile, kuidas seda teha. Kui sulle tuleb külaline, siis käitud sa nii, et ta tunneks end oodatuna - sa ei ütle ega tee asju, mis võiksid teda solvata, sa pakud talle head toitu ja jooki, sa koristad oma maja ära ja nii edasi. Elu ilma patuta on viis, kuidas koristada, et tervitada lihakssaanud Jumalat meie keskel.

Pühal Armualaual teeme me midagi sarnast sellele, mida Maarja tegi. Me võtame Jumala enda vastu oma kehadesse. Me oleme nõus saama Jumala tabernaakliteks. Kuigi me ei ole patuta, nagu oli Maarja, peame me tõeliselt proovima seda olla, nii palju, kui on võimalik. Käituda vastupidiselt tähendaks riskida Jumala tabernaakli rüvetamisega. Seepärast on armulaua vastuvõtmine surmapatu seisundis ise tõsine patt. See oleks justkui kuninga kutsumine õhtusöögile, ning siis tema solvamine ja talle prügi pakkumine - ainult palju hullem, sest sellel juhul on Kristus see kuningas, keda solvame.

See, ütleb Feser, on transubstantsiooni doktriini olulisus. Selle üle mõtisklemine aitab õppida pattu jälestama, sest Jumala elupaik peab olema plekitu, ning armulauda vastu võttes asub Jumal meie sees. Me saame teha nii iga päev - Jumala on meiega mitte üksnes jõulupühal, vaid kogu aasta. Ja kogu aasta peame me tervitama Kristust reserveerimata jah-iga, nagu Tema ema meile ette näitas.

Vaata ka videot: "Mida õpetab Piibel armulaua kohta?":

No comments:

Post a Comment