Monday, January 13, 2020

Arvustus: millist filmi oleks päris Benedictus XVI väärinud?

Tõlgime piiskop Robert Barroni arvustuse CatholicHeraldist

Netflixi uut ja kõmulist filmi "Kaks paavsti" peaks õigupoolest kutsuma "Üheks paavstiks", kuna see esitab küllaltki nüanseeritud, mitmekihilise ja sümpaatse portree Jorge Mario Bergogliost (paavst Franciscus) ja täieliku karikatuuri Joseph Ratzingerist (paavst Benedictus XVI). See tasakaalutus on filmi parandamatu nõrkus, mille eesmärgiks näib olevat demonstreerida, kuidas vana, tõre ja legalistlik Benedictus leiab oma spirituaalsed pidepunktid läbi sõbraliku, tulevikku vaatava Franciscuse. Aga selline teemaarendus teeb lõpuks kahju mõlemale paavstile ja muudab selle, mis võinuks olla ülimalt huvitav karakteruuring, etteaimatavaks ja tüütuks kaitsekõneks katoliikluse sellele versioonile, mida filmi autorid näha soovivad.

See, et tegu on Ratzingeri karikatuuriga, saab selgeks filmi avaminutitel, kui baieri kardinali kujutatakse ambitsioonikalt intriige punumas, et kindlustada enda valimine 2005. aastal paavstiks. Päris kardinal Ratzinger palus Johannes Paulus II vähemalt kolm korda, et tal lubataks erru minna Usudoktriini kongregatsiooni juhi kohalt ning keskenduda akadeemilisele ja palve-elule.

Ta jäi oma ametile üksnes seetõttu, et Johannes Paulus keeldus vankumatult tema palveid rahuldamast. Ning 2005. aastal, kui Johannes Paulus suri, tunnistasid isegi Ratzingeri ideoloogilised oponendid, et tollal 78-aastane kardinal ei tahtnud mitte midagi rohkem kui naasta Baierisse ja kirjutada kristoloogiast.

Ambitsioonikas intriigitsemine muidugi sobib kokku karikatuuriga "konservatiivsest" kirikutegelasest, aga sellel pole midagi pistmist lihast ja luust Joseph Ratzingeriga. Lisaks sellele kujutatakse järgmises steenis fiktsionaalset kohtumist paavst Benedictuse ja kardinal Bergoglio vahel Castel Gandolfo aedades, kus elatanud paavst kortsus kulmuga oma argentiina kolleegile lajatab, kritiseerides kibestunult kardinali teoloogiat. Jällegi, ka Joseph Ratzingeri vaenajad tunnistavad, et "Jumala Rottweiler" on tegelikult mööndusteta lahke, pehme tooniga ja käib teistega õrnalt ringi. Haukuv ideoloog on jällegi mugav karikatuur, aga ei ole isegi lähedal tõelisele Ratzingerile.

Kuid kõige tõsisem valekirjeldus on filmi lõpus, kui masendunud Benedictus, olles nõuks võtnud paavstitroon maha panna, tunnistab, et ta ei kuule enam Jumala häält ning et ta hakkas seda jälle kuulma ainult tänu oma uuele sõprusele kardinal Bergoglioga.

Järgnevaga ei taha ma grammigi võrra tõelise paavst Franciscuse suhtes lugupidamatust üles näidata; aga on lihtsalt absurdne, kui üks viimase saja aasta kõige intelligentsemaid ja spirituaalsemalt erksamaid katoliiklasi vajaks Jumala hääle kuulmiseks kardinal Bergoglio sekkumist. Oma karjääri algusest kuni lõpuni on Ratzinger/Benedictus kirjutanud mõned meie traditsiooni spirituaalselt kõige valgusrikkamad teosed. Jah, muidugi oli ta 2012. aastaks väsinud ja füüsiliselt haige ja tundis, et ei suuda enam kiriklikku aparaati juhtida. Aga et ta oleks olnud hingelises segaduses - ei mingil juhul. Jällegi, see võib olla mõndade vasakpoolsete fantaasia, et "konservatiivid" peidavad oma hingelise pankroti reeglite ja autoritaarsuse kihi taha, aga kes prooviks seda hermeneutikat Joseph Ratzingeri puhul rakendada, satub tõepoolest raskustesse.

Filmi parimad osad on tagasivaated Jorge Bergoglio elu varasematesse etapidesse, mis heidavad arvestatavat valgust tulevase paavsti psühholoogilisele ja spirituaalsele arengule. Stseen, mis kujutab võimsalt tema kohtumist vähki sureva pihiisaga, on eriliselt liigutav, ja see, kuidas ta ei läinud kompromissidele, tegeledes tema alla kuuluva kahe jesuiidi preestriga Argentiina "mustas sõjas", seletab paljuski tema pühendumust vaestele ja tema lihtsat eluviisi.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks see filmi mõõtmatult parandanud, kui ka Joseph Ratzinger oleks saanud samasuguse kohtlemise osaliseks. Kui meile oleks vaid pakutud tagasivaadet 16-aastasele poisile tuliselt anti-natsistlikus perekonnas, keda sunnitakse Kolmanda Reichi viimastel päeval sõjaväkke astuma, oleksime sügavamalt mõistnud Ratzingeri sügavat umbusku sekularistlike/totalitaarsete utoopiate ja isikukultuste suhtes. Kui meile oleks vaid pakutud tagasivaadet noorele preestrile, kardinal Fringsi nõuandjale, kes juhtis Vatikani II kirikukogul liberaalide fraktsiooni, innukalt valmis pöörduma konsiili-eelsest konservatismist, oleksime me mõistnud, et ta ei ole mingi lihtsameelne status quo kaitsja. Kui meile oleks vaid pakutud tagasivaadet Tübingeni professorile, šokeeritud konsiilijärgsetest äärmustest, mis viskasid pesuveega koos välja teoloogilise lapse, oleksime ehk mõistnud tema suletust programmide suhtes, mis propageerivad muutust muutuse pärast. Kui me oleks vaid näinud tagasivaadet Usudoktriini kongregatsiooni prefektile, kes kirjutab nüansirikast kirja, mis on vabastusteoloogia suhtes nii tähelepanelikult kriitiline kui sügavalt hindav, oleks me ehk taibanud, et paavst Benedictus ei ole mingil moel ükskõikne vaeste inimeste raskuste suhtes.

Ma saan aru, et selline käsitlus oleks nõudnud palju pikemat filmi, aga kellele see korda läheb? Kui ma olin nõus läbi vaatama kolme ja poole tunnist üsna tüütut "Iirlast", oleksin ma olnud õnnelik neljatunnise filmi pärast, mis oleks Joseph Ratzingeri suhtes sama aus ja läbinägelik, nagu see oli Jorge Mario Bergoglio suhtes. See poleks olnud üksnes paeluv karakteruuring, vaid see oleks heitnud ka valgust erinevatele, kuid sügavalt komplementaarsetele kiriklikele perspektiividele. Selle asemel saime me pigem koomiksi.

Piiskop Robert Barron on Los Angelese peapiiskopkonna abipiiskop. See artikkel ilmus esmalt lehel wordonfire.org.

No comments:

Post a Comment