Saturday, April 4, 2020

See palmipuudepüha "hoosianna"

Tõlgime isa John Zuhlsdorfi artikli CatholicHeraldist

Igal Missal hüüame me Jumala poole: "Oh Issand, aita nüüd! ...הושענא" (Psalm 118:25), nagu on teinud lugematud katoliiklaste põlvkonnad ja meie juutidest eelkäijad paasapühadel enne meid. See pühapäev on "hoosianna" hüüdmine teistmoodi.

Sellel esimesel palmipuudepühal kihas püha linn palveränduritest, paisutades elanike arvu miljonini. Kõndides linna tänavail, laulsid nad palveteekonna laule (psalmid 120-134), mis on omistatud Taavetile ja Saalomonile. Aga nüüd nägid nad äkitselt kedagi, kes ei kõndinud, vaid pigem õõtsus, ülakeha rahvamassist kõrgemal.

See oli kuulus Jeesus, kes oli üles äratanud neli päeva surnud Laatsaruse, ratsutamas eeslisälu seljas, nagu ennevanasti oli teinud Saalomon (1Kn 1).

Juudid tundsid oma pühakirja. Nad tundsid ära prohvet Sakarja ettekuulutuse 9:9-10 täidemineku: kuningas oli tulnud. Kuna kuningaid võiti, oli Messias tulnud Siionisse. Nad olid valmis järgmiseks sammuks. Messias, Taaveti soost ülempreester-kuningas, pidi sisenema Jeruusalemma ja ohverdama Templi massiivsel nelja sarvega pronksaltaril. Nii läksid nad laulmisel üle hallel psalmile (kiituspsalmile) 118, värssidele, mida lauldi veerand miljoni talle tapmise ajal ja paasasöömaajal:
See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast! Oh Issand, aita nüüd [heebra keeles ''hoosianna']! Oh Issand, lase hästi korda minna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast. Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni!
Kristus oli selgelt uus Taaveti soost ülempreester-kuningas, aga mitte maise aupaiste ja ülevuse mõistes. Kindlasti täitis ta ettekuulutused, aga ootamatutel viisidel. Muidugi ohverdas ta, aga Risti uuel altaril, mille eelkuju oli pronksist nelja sarvega altar. 

Hallel psalme lauldi ka Templi pühitsemise pühal (Hannukah). Nüüd pidi pühitsetama uus Tempel, mida vana oli ette kuulutanud: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!" (Johannese 2:19).

Muistse aja autorid mõtlesid paastuajast, paasamüsteeriumile vahetust ettevalmistusest ja ristimisest kui teatud sakramendist, mis toob meid müsteeriumi juurde, mida see uuendab, ja müsteeriumid meie juurde. Me oleme see, mida me pühitseme. Laulge oma hoosiannat teistmoodi. 

No comments:

Post a Comment