Wednesday, May 27, 2020

Austades pühimat armulauasakramenti

Kirjutab Lauri Jõeleht

Seoses kirikute avamisega pärast eriolukorra lõppu on nii Eestis kui ka mujal maailmas kerkinud üles küsimus armulaua jagamise kohta. Palju poleemikat on tekitanud küsimus sellest, kas armulauda käele jagada on hügieeni seisukohast õigem. Ja ei saa kindlalt väita, et see nii on. Küll aga saab väita, et ainuke viis väärikalt armulauda vastu võtta – ja mis on olnud normiks peaaegu kiriku algusaegadest peale –, on seda teha põlvitades ja keelele.

Praeguse olukorra valguses avaldame eestikeelse tõlke armulauda puudutavast artiklist Vatikani kodulehelt. Sellest artiklist ilmneb selgelt, et Vatikani ametlik seisukoht on jagada usklikele armulauda põlvitades ja keelele.

Aquino Thomase tsitaadist avaldub, et Kristuse ihu ei tohi puudutada miski, mis ei ole selle jaoks pühitsetud. Eesti praeguses situatsioonis, kus on küll väike oht viirusesse nakatuda, kuid reaalne oht selle tõttu surra peaaegu puudub, ei saa Kristuse ihu puudutamist ilmikute poolt pidada hädavajaduseks, mida mainib Aquino Thomas.

Nii paavst Johannes Paulus II kui Benedictus XVI mõistsid, kui oluline on armulauda väärikalt vastu võtta. Pühakuks kuulutatud Johannes Paulus II on lisaks siin artiklis välja toodud tsitaatidele öelnud järgmist: "Meie ajal võib täheldada laialt levinud tendentsi enam mitte vahet teha "pühal" ja "profaansel", mõnel pool lausa sel määral, et desakraliseeritakse kõike. Seda tõsiasja silmas pidades on Kirikul eriline kohustus valvata euharistia pühaduse üle ja seda tugevdada." (Johannes Paulus II, Dominicae Cenae). Jätkates oma eelkäija tööd euharistia kaitsmisel, jäi paavst Benedictus XVI truuks traditsioonilisele armulaua jagamise viisile, jagades armulauda põlvitavatele usklikele otse keelele.

Armulaua kohta on eesti keeles ilmunud piiskop Athanasius Schneideri  raamat "Dominus Est – see on Issand!". Piiskop Schneider, kes sündis ja kasvas Nõukogude Liidus, räägib tagakiusamisest, mida katoliiklased sellel ajal pidid taluma. Äärmiselt rasketest oludest hoolimata suutsid paljud katoliiklased Nõukogude Liidus säilitada kangelasliku usu, mille keskmes oli palav armastus ja austus euharistia vastu, mida nad mõnikord aastaid ootasid ja mida nad pidid mõnikord kaitsma oma elu hinnaga. Kui Schneiderite perekond NSVL-ist Saksamaale emigreerus*, lootsid nad sealt leida ühiskonna, kes saab vabaduses elada oma usuliste tõekspidamise järgi. Suur oli nende pettumus, kui linnas, kus nad Saksamaal elama asusid, jagati armulauda kõikides katoliku kirikutes käele, ainult üksikud katoliiklased võtsid armulaua vastu keelele. Piiskop Schneider meenutab, kuidas ta ema nuttis, kui seda nägi. Piiskopiks saades on Athanasius Schneider pidanud oma südameasjaks kaitsta euharistiat kui meie lunastuse müsteeriumi keskseimat sakramenti.

Piiskop Schneideri raamatu eessõnas ütleb Malcolm Ranjith, kes oli aastatel 2005–2009 Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni sekretär: "Praegu on viimane aeg Armulaua käele jagamise praktika ümber hinnata ja hüljata, pidades silmas, et selleks ei kutsunud üles Vatikani II Kirikukogu..., vaid seda praktikat hakati "aktsepteerima" seejärel, kui see oli mitmes riigis kuritarvitusena omavoliliselt sisse viidud. Nüüd rohkem kui kunagi varem, on vajalik aidata usklikel uuendada oma usku Kristuse tõelisesse kohalviibimisse euharistiliste kujude all, et tugevdada Kiriku siseelu ja kaitsta seda ohtlike usu moonutamiste eest, mida praegune olukord jätkuvalt põhjustab."

Piiskop Schneider on oma raamatus armulaua kohta väga ilusasti ütelnud: "Armulaua leiba otse suhu vastu võttes, lastes end toita nagu väikelast, väljendame rituaalselt kõige paremini selle vastuvõtmise mõtet, olles kui lapsed Kristuse ees, kes meid vaimselt ja hingeliselt toidab."

* Enne Saksamaale emigreerumist elas Schneiderite perekond ka mõned aastad Eestis, kus tulevane piiskop Athanasius Schneider võttis vastu oma esimese armulaua Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikus.

***


Armulaua jagamise kõige iidsem komme oli tõenäoliselt armulaualeiva asetamine usklike peopessa. Liturgia ajaloost aga selgub, et juba üsna varakult toimus areng, mis muutis seda praktikat.

Kirikuisade aegadest tekkis ja muutus püsivaks suundumus, kus armulaua jagamist käele piirati aina enam ja enam ning selle asemel eelistati armulaua jagamist keelele. Sellel praktikal oli kaks eesmärki a) vältida nii palju kui võimalik euharistia osakeste pudenemist ja b) kasvatada usklike seas pühendumust Kristuse tõelisele kohalolule euharistia sakramendis.

Ka püha Aquino Thomas räägib püha armulaua vastuvõtmisest ainult keelele. Ta kinnitab, et Issanda Ihu katsumine on kohane ainult ordineeritud preestrile. Seepärast kirjutab Doctor Angelicus mitmetel põhjustel, mille seast ta toob esile austuse sakramendi vastu – järgmist: "... aupaklikkusest selle sakramendi suhtes ei puuduta seda mitte miski, mis ei ole pühitsetud; seepärast on korporaal ja karikas, nagu ka preestri käed, pühitsetud selle sakramendi puudutamise jaoks. Seepärast ei ole kellelgi teisel õigust seda puudutada, välja arvatud vajaduse korral, näiteks siis, kui see peaks maha kukkuma, või mõne muu hädavajaduse korral" (Summa Theologiae, III, 82, 3).

Sajandite jooksul on Kirik alati iseloomustanud püha armulaua hetke pühaduse ja suurima austusega, sundides end katkematult arendama – nii palju, kui on tema võimuses – väliseid märke, mis soodustaksid selle suure sakramentaalse müsteeriumi mõistmist. Oma armastava ja pastoraalse hoolega on Kirik tahtnud kindlustada, et usklikud võtavad püha armulauda vastu õige sisemise hoiakuga, mille seast tõuseb esile usklike vajadus aduda ja seesmiselt arvestada Tema tõelist kohalolu, kelle nad vastu võtavad (vt "Paavst Pius X katekismus", 628&636). Läänekirik on kehtestanud põlvitamise kui ühe kohastest pühendumuse märkidest armulaua vastuvõtjate jaoks. Püha Augustinuse kuulus ütlus, millele paavst Benedictus XVI viitas oma entsüklika Sacramentum Caritatis ("Armastuse sakrament") 66. punktis, õpetab: "Keegi ei söö seda ihu, ilma seda kõigepealt kummardamata; me patustaksime, kui me seda ei kummardaks" (Enarrationes in Psalmos 98, 9). Põlvitamine on märk adoratsioonist, mis on vajalik enne Kristuse vastuvõtmist euharistias, ja ka soodustab seda.

Sellest perspektiivist lähtuvalt kinnitas tollane kardinal Ratzinger, et "Armulaud jõuab oma tõelise sügavuseni ainult siis, kui seda toetab ja seda ümbritseb adoratsioon" [The Spirit of the Liturgy (Ignatius Press, 2000), lk 90]. Sellel põhjusel väitis kardinal Ratzinger, et "põlvitamist püha armulaua vastuvõtmisel toetab sajandite vanune traditsioon ning see on eriliselt väljendusrikas märk adoratsioonist, mis on täielikult kohane meie Issanda Jeesuse Kristuse tõelise, reaalse ja substantsiaalse kohalolu valguses pühitsetud leivas ja veinis" (tsiteeritud jumaliku liturgia ja sakramentaalse distsipliini kongregatsiooni kirjast "This Congregation", 1. juulil 2002).

Johannes Paulus II kirjutas oma viimases entsüklikas Ecclesia de Eucharistia ("Kirik pärineb Euharistiast") punktis 61 järgmist: "Kui me anname euharistiale selle aukoha, mida see väärib, ning jälgime hoolikalt, et me ei pisendaks ühtegi tema dimensiooni ega nõuet, näitame me välja, et me oleme tõeliselt teadlikud selle anni suurusest. On tungivalt soovitatav teha seda katkematu traditsiooni teel, kus kristlikud kogukonnad on esimestest sajanditest peale valvsalt kaitsnud seda 'aaret'. Kirik, olles armastusest inspireeritud, kibeleb tulevastele põlvkondadele ilma kadudeta edasi andma oma usku ja õpetust euharistia müsteeriumi kohta. Selle müsteeriumi kaitsmisel ei ole mingit liialdamise ohtu, sest 'selles sakramendis on kokku võetud kogu meie lunastuse müsteerium.'"

Järjepidevuses oma eellase õpetusega, hakkas Püha Isa Benedictus XVI, alates Kristuse Ihu suurpühast 2008. aastal, jagama usklikele Kristuse Ihu, asetades selle otse põlvitavate usklike keelele.

1 comment: