Sunday, August 23, 2020

Maximilian Kolbe ja eestpalve vägi

Kirjutab Kristel Kaar


14. augustil 79 aastat tagasi hukati Auschwitzi koonduslaagris üks tuntuimaid 20. sajandi pühakuid – isa Maximilian Kolbe. Kolbe andis oma elu vabatahtlikult kaasvangi eest, astudes ette, kuna teisel mehel oli perekond. Sellega järgis ta kõige otsesemal viisil Pühakirja sõnu: „Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“ (Jh 15:13). 1982. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II Kolbe pühakuks „armastuse märtrina“.


Kaks krooni


Tegelikult algas Kolbe tee selle kangelasliku sammuni juba palju aastaid varem. Lapsepõlves soovis Kolbe saada sõduriks. 12-aastaselt kogetud Neitsi Maarja ilmutus avaldas tohutut mõju tema kujunemisele. Kolbe meenutas hiljem, kuidas Maarja pakkunud talle kahte krooni: valge kroon sümboliseeris puhast ja rikkumatut elu (tulevane preestriamet), punane aga selle kandja märtrisurma. Maarja palus poisil nende kahe vahel valida. Kolbe vastas: „Ma võtan need mõlemad!“


Kolbest sai tõepoolest sõdur, kes kandis kahte krooni, kuid mitte tavaline sõdur, vaid Pärispatuta Neitsi sõdalane. 1917. aastal, veel enne preestriks pühitsemist, asutas ta organisatsiooni Militia Immaculatae ehk Pärisputa Neitsi sõjavägi. 1939. aastaks koondas see ühtekokku 650 venda. 2. maailmasõja ajal pakkus Kolbe rajatud klooster Poolas varjupaika tuhandetele pagulastele, sealhulgas juutidele, kuni see 1941. aastal suleti ja Kolbe arreteeriti.


Mis andis Kolbele sellise meelekindluse ja jõu taluda kõiki ettetulevaid  katsumusi? Tema pühendumus Neitsi Maarjale oli legendaarne, kuid sellel Pärispatuta Neitsi „sõdalasel“ oli veel üks salajane „relv“, mida ta kandis alati endaga kaasas. See relv oli Kolbe sõnul vahedam kui püssikuul ja oli demonstreerinud oma tõhusust juba lugematutel kordadel.

Imettegev medaljon


1917. aastal oli Kolbe noor seminarist Roomas, kui talle avaldas sügavat mõju Alphonse Ratisbonne’i pöördumise lugu. Järgmistel aastatel luges Kolbe palju Catherine Labouré ja imettegeva medaljoni kohta, mis mängis olulist rolli Ratisbonne’i pöördumises. Kogu ülejäänud elu ta mitte üksnes ei kandnud medaljoni pidevalt endaga kaasas, vaid palus seda teha kõikidel Militia Immaculatae vendadel.
Ratisbonne’i pöördumise lugu tekitas omal ajal Euroopas suurt vastukaja, sest mehest sai tulihingeline kristlane sisuliselt üleöö ja vastu igasuguseid ootusi. Ratisbonne oli rikkast juudi pankurite perekonnast pärit nooruk, vabamüürlane, kes ei tunnistanud Jumalat ning nautis elu täiel rinnal. Katoliku usku põlgas ta kogu hingest, eriti pärast seda, kui vanimast vennast Theodorist sai perekonna vastuseisust hoolimata katoliiklane.


1842. aastal sattus Ratisbonne Rooma. Seal külastas ta puhtalt intellektuaalsest huvist muuseume ja kirikuid, kuid see kogemus üksnes süvendas tema vastuseisu katoliku kiriku suhtes.


Roomas peatus Ratisbonne ka kunagise koolivenna pool. Protestandist koolivend oli aastaid edutult püüdnud Ratisbonne’i veenda Jumala olemasolus. Sel päeval oli tal aga külas vend, parun, kellest oli hiljuti saanud katoliiklane. Sellest kuuldes tundis Ratisbonne mehe suhtes ilmset vastumeelsust, kuid Roomast lahkumise eelõhtul oli siiski sunnitud viisakusest sõbra vastu tema juurest veel kord läbi astuma. Ratisbonne’i külastuse eesmärk oli jätta üksnes kiri, milles ta tänas sõpra lahke vastuvõtu eest, ja siis kiiresti kaduda. Uksele tulnud teenija sai aga Ratisbonne’ist valesti aru ja kutsus kohale hoopis katoliiklasest paruni. Ratisbonne oli sunnitud alustama viisakat vestlust. Kuidagimoodi õnnestus parunil veenda Ratisbonne’i jääma Rooma veel mõneks päevaks ning koguni võtma endaga kaasa imettegeva medaljoni. Lisaks palus parun Ratisbonne’il kirjutada üles Memorare palve. Ratisbonne suutis vaevu end talitseda, kuid jäi paruni ees viisakaks ning võttis pakutu vastu.


Edasi võtsid sündmused ootamatu pöörde. Juhtus nii, et sellal, kui Ratisbonne viibis paruni pealekäimise tõttu veel Roomas, suri ootamatult paruni lähedane sõber, sügavalt usklik mees. Veel eelmisel õhtul oli parun mehega kohtunud ja nende vahel tuli jutuks Ratisbonne. Ratisbonne’i uskmatus läks sellele mehele sedavõrd südamesse, et ta tegi sealsamas otsuse lugeda Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memorare palvet. Järgmisel päeval oli ta surnud, samas kui Ratisbonne viibis endiselt Roomas ja paruni kingitud imettegev medaljon koos temaga.


Parun, kes aitas korraldada sõbra matuseid, sõitis keskpäeval tõllaga Sant’Andrea delle Fratte kirikusse. Tõllas viibis ka Ratisbonne, olles sunnitud vastu tahtmist teistega kaasa sõitma. Kiriku ees lahkus parun tõllast ja jättis Ratisbonne’i pühakoja ette ootama. Ratisbonne otsustas aega parajaks teha ja korraks kirikusse sisse vaadata.


Kui parun matuseasjad korraldatud sai ja tõlla juurde tagasi tuli, ei näinud ta Ratisbonne’i enam kusagil. Ta leiti kiriku kõrvalkabelist altari eest, kuid see ei olnud enam sama mees, kellest parun äsja lahkunud oli.


Vaid hetkeks pühakotta astunud Ratisbonne oli saanud võimsa ilmutuse Neitsi Maarjast. Hiljem ei suutnud Ratisbonne mõista, kuidas ta oli jõudnud altarini, kuid seal ta oli – põlvili, pisarad silmist voolamas, täielikult lummatud. Neitsi Maarja oli talle ilmunud sarnases hiilguses, nagu teda on kujutatud imettegeval medaljonil. Veel samal päeval nõudis Ratsibonne viivitamatut oma ristimist. Tema äkiline pöördumine tekitas Roomas tõelise sensatsiooni ja juhtunut uuris toonane paavst isiklikult.


Ratisbonne’ist mitte üksnes ei saanud sel päeval katoliiklane, vaid ta tühistas oma kihluse jõuka sugulasega, loobus privilegeeritud pankuri elust ning 5 aastat hiljem pühitseti ta preestriks.


Kolbet mõjutas Ratisbonne’i lugu sedavõrd, et oma elu esimese Missa pidas vastne preester 29. aprillil 1918. aastal just Sant’Andrea delle Fratte kiriku kõrvalkabelis – kohas, kus Ratisbonne’ile oli aastakümneid varem ilmunud Neitsi Maarja, misjärel tulihingeline ateist lahkus jumalakojast Jumala sõbrana. Ratisbonne, kes ise oli juut, töötas hiljem misjonärina Jeruusalemmas juutide seas; Kolbe andis oma elu juutidele mõeldud koonduslaagris kaasvangi eest. Võimalik, et ka Ratisbonne’i pöördumise eest 100 Memoraret lugenud kristlane pakkus selle armu eest samuti oma elu.
 


28. aprillil 2018. aastal möödus 100 aastat püha Maximilian Kolbe preestriks pühitsemisest ja 29. aprillil tema esimesest Missast Sant´Andrea delle Fratte kirikus Roomas.

Taevane arst, maapealne arst

Päev pärast Kolbe 4. surma-aastapäeva, 15. augustil 1945 tunnistas toonane Jaapani keiser Hirohito raadio teel riigi kaotust 2. maailmasõjas. See toimus vaid nädalapäevad pärast Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapomme. Katoliiklased üle kogu maailma tähistasid sel päeval Neitsi Maarja Taevassevõtmise suurpüha – Maarja, keda Kolbe nii väga armastanud oli.


Jaapanis, tuumakatastroofi keskmes, valitseb aga segadus ja lein. Äsja oma naise kaotanud noor arst on raskes seisundis. Takashi Nagai ei ole päris tavaline arst, vaid ametilt radioloog. Tal on kaks väikest last, kuid röntgenikiirgus on juba röövinud talt tervise ning Nagasakile heidetud tuumapomm kiirendab haiguse kulgu veelgi.


Nagai ei ole ka päris tavaline jaapanlane selles mõttes, et vaid kümmekond aastat enne neid pöördelisi sündmusi on ta võtnud vastu katoliku usu. See sündis tema tulevase naise eestpalvete tulemusel – sama naise, kelle ta on äsja matnud. Nagai ei tea midagi ka Kolbe saatusest, kuid neid kahte meest ühendab nähtamatu niit.


Kolbe veetis nimelt omal ajal Jaapanis ja eriti Nagasakis mitmeid aastaid, pannes seal aluse kohalikule frantsisklaste kogukonnale ja kloostrile. Kuid et tal oli diagnoositud tuberkuloos, vajas ta oma töö jätkamiseks korralikku ravi. Nii sai Kolbest Nagai patsient.


1945. aasta septembriks on selge, et noor arst on suremas. Kiiresti kohale kutsutud preester annab talle viimast korda armulauda; olukord on kriitiline.


Keegi kohalolijatest on toonud surijale pühitsetud vett lähedalasuvast Lourdes’i grotist, mille omal ajal rajas just Kolbe. Hiljem meenutas Nagai, kuidas ta äkitselt kuulis häält, mis käskis tal paluda Maximilian Kolbe eestkostet. Olles juba valmis surema, luges ta siiski palve ja usaldas ennast täielikult Jumala hoolde.


Toimus ime. Järgmiseks hommikuks ei olnud Nagai mitte üksnes elus, vaid haigus leevenes ajutiselt ning ta elas veel kuus sisukat aastat, pidades loenguid ja aidates inimesi sõjast räsitud linnas. Tuli välja, et nii nagu ta oli olnud Kolbe arst viimase eluajal, sai Kolbest tema taevane „arst“ läbi jumaliku eestkoste.
 


"Kirjutav misjonär". Kolbe endine arst Takashi Nagai oma kahe lapsega, kes tänu eestpalvele said veeta veel kuus hinnalist aastat koos isaga. Nagaist, keda tuntakse "Urakami pühakuna", on praeguseks saanud Jumala sulane.

Isa Maximilian Kolbe õppis oma eluajal tundma eestpalve tohutut väge ning kasutas seda nii siinses kui taevases elus. Tänu eestpalvetele leiavad ikka ja jälle aset pöördumised ja tervenemised, sageli viisil, mis ületab igasugused inimlikud ootused. Meenutagem, et kord palvetas oma poja pöördumise eest ka püha Monica. Poja, kelle kõik teised olid lootusetuks tunnistanud ja kelle pühakupäeva tähistame Kirikus 28. augustil. See mees läks ajalukku kui püha Augustinus.

No comments:

Post a Comment