Saturday, September 26, 2020

Tugev Maarja armust – isa Kentenich

Kirjutab Kristel Kaar

15. septembril tähistasime Kirikus Neitsi Maarja Valu Ema püha. Samal päeval 52 aastat tagasi lahkus meie hulgast isa Kentenich – mees, kelle elus mängis Neitsi Maarja keskset rolli ja kes ammutas tema eeskujust tohutut jõudu.



Isa Kentenichi lugu pakub mõtteainet ja inspiratsiooni kui inimese lugu, kes liikus lakkamatult ühest katsumusest teise, kuid kelle sisemine jõud ja energia tundusid sellest ainult kasvavat. Mitmeski mõttes on see lugu usaldusest. Esimese usalduse õppetunni sai isa Kentenich õige varakult. Ta õppis, et seal, kus on Valu Ema, on ka Lootuse Ema, kellele võime usaldada kõik oma kõhklused ja mured. See teadmine vabastas ja aitas tal liikuda edasi ka kõige keerukamates elu olukordades.

***


Aasta 1894. Oberhauseni linnakese püha Vincenti orbudekodu ees seisab murest murtud ema koos 8-aastase pojaga.


Joseph Kentenich on nimelt sündinud vallaslapsena. Kui ta majateenijast emal ei ole enam võimalik poega sugulaste juures hoida, tuleb tal valida kahest halvast parem: pakkuda pojale vähemalt peavarju ja haridust.


Kuid ema ja poeg ei seisa orbudekodu ees päris üksi. Nagu tuntud kristlik autor Corrie ten Boom on öelnud: „See, kes hingab kõigeväelise varju all, on pimeduses, kuid üksnes seepärast, et Jumal on päris tema kõrval.“ – sealsamas orbudekodu ees on ka üks Neitsi Maarja kujuke ulatamas roosipärja helmeid püha Dominicusele ja püha Siena Katariinale. Seda märgates võtab Kentenichi ema, samuti Katharina, oma kaelast ainsa allesjäänud vääriseseme – kullast risti – ja paneb selle ümber Neitsi Maarja kaela. Sealsamas palub ta Jumalaemal oma poja eest hoolitseda. Seejärel võtab ta risti ja paneb selle poisikesele kaela. 


Ilmselt sööbis see hetk poisile igaveseks mällu. Kuid tal ei olnud kombeks vaadata liiga palju olnule tagasi. Sellestki hetkest võttis ta endaga kaasa parima osa.


Orbudekodus ei saa väike Joseph mitte üksnes haridust, vaid kasvab tema armastus Jumala vastu. Juba 11-aastasena tunneb ta kutsumust saada preestriks. Mõned aastad hiljem õpibki andekas noormees juba seminaris ja sellest ajast pärinevad 18-aastase Kentenichi päevikusse talletatud read: „Minu ainus eesmärk on Jumal. Tema peab olema täht, mis juhib mind mu elus.“ 


Kuid Kentenich teab väga hästi oma nõrkusi. Intellektuaalse ja perfektsionistliku loomu tõttu veedab noor seminarist tunde raamatute seltsis, püüdes avastada tõde. Kohati tundub talle, et ta ei ole võimeline armastama ei Jumalat ega ka oma ligimest sellise armastusega, nagu meilt seda nõuab Pühakiri.


Aga siis pöörab ta pilgu Neitsi Maarjale, kriis leeveneb, ja ta taasavastab oma isikliku sideme Jumalaga. Enam ei ole armastus abstraktne idee, vaid elu andev reaalsus. Armastuse sidemest, mis ühendas Jeesust ja Maarjat, saab isiklik eeskuju, kuidas Maarja kombel Jumalat armastada.


8. juulil 1910. aastal pühitsetakse 24-aastane Kentenich preestriks ja ta ühineb pallottiinide orduga. Pole vist juhus, et selle ordu motoks on Mater habebit curam (Ema kannab hoolt), mida Kentenich kordab ikka ja jälle, kui seisab silmitsi mõne katsumusega. Ja neid tuleb palju. Esimene kohe pärast preestriks pühitsemist: Kentenich sooviks minna misjonitööle Aafrikasse, kuid viletsa tervise tõttu peab sellest mõttest loobuma.


Ta asub tööle preestriseminaris, kus tema põhjalikud teadmised peagi märkimist leiavad. Kuid juba saabub uus kriis. Seminaristid ei ole rahul õppeasutuse liigrangete reeglitega ja hakkavad mässama, kattes õppehoone seinad grafitiga. Selles olukorras otsustavad kaks preestrit õppeasutuses kohe ameti maha panna. Nooruke isa Kentenich lükatakse ette: ta peab pahased seminaristid kuidagi maha rahustama.


Taas tuleb korrata motot: Mater habebit curam


Vihaste seminaristide ette astudes ütleb isa Kentenich lihtsalt: „Ma olen teie käsutuses sellena, kes ma olen ja kõigega, mis mul on: oma teadmiste ja võhiklikkusega, oma oskuste ja puudustega, kuid ennekõike oma südamega….Me asume omandama uusi teadmisi Maarja kaitse all, et meist saaksid tugevad, vabad ja preestriseisuseks sobivad mehed.


Just selles ootamatus kriisis leiab isa Kentenich oma elu kutsumuse. Inspireerituna pallottiinide vaimsusest, asub ta mõnede seminaristide kaasabil rajama liikumist, mis saab tuntuks Schoenstatti liikumise nime all. Selle liikumise südameks on „armastuse leping“ Neitsi Maarjaga. Esimene kogunemine 20 seminaristiga toimub õppehoone mahajäetud Püha Miikaeli kabelis. Kongregatsiooni nimetus tulebki saksakeelsest sõnast, mis tähendab „kaunist paika“. Sügavalt puudutatud Maarja emalikust armastusest Jeesuse ja kogu inimkonna vastu palub noor preester, et hüljatud kabelist võiks saada see „kaunis paik“, kust vaimuharidust saanud preestrid viivad armastuse sõnumi tuhandete inimesteni kogu maailmas.


Parajasti on käimas 1. maailmasõda, milles nii mõnigi isa Kentenichi noortest seminaristidest jätab oma elu. Üks neist, Joseph Engling, hukkub kohe sõja alguspäevil Põhja-Prantsusmaal. Isa Kentenich leiab samal ajal pildi Jeesuslapsest Neitsi Maarjaga. Vaatamata pildi pea olematule kunstilisele väärtusele on ta lummatud õrnusest, millega Maarja Jeesuslast oma rinnale surub. Niisiis laseb ta pildi asetada kabelis altari kohale. Pilt, mis saab tuntuks kui Mater Ter Admirabilis (kolmekordselt imeväärne Ema), annab omakorda nime ajakirjale, mida saadetakse rindel olevatele noortele sõduritele, et tõsta nende võitlusmoraali.


Sõjajärgsetel aastatel reisib isa Kentenich väsimatult mööda Saksamaad ja ümbruskaudseid saksakeelseid riike, organiseerides arvukalt retriite ja pidades loenguid. Hinnanguliselt jõudis Kentenich sel viisil 1928.-1935. aastal igal aastal enam kui 2000 preestrini.


Saksamaal aga tõstab pead natsiliikumine ja isa Kentenich oma sõnumiga on neile pinnuks silmas; eriti pärast seda, kui ta on kommenteerinud haakristi järgmiselt: „Meie siin järgime Kristuse risti.


1941. aastal isa Kentenich vahistatakse. Lootuses, et nüüd juba 55-aastase preestri saab kerge vaevaga murda, määratakse ta kuuks ajaks üksikvangistusse pimedasse ilma ventilatsioonita punkrisse. Kuu aega selles punkris võtab isa Kentenichilt küll tervise, kuid oodatud murdumise asemel on ta tulvil lausa imekspandavat rahu. Teadmata, mida sellise preestriga peale hakata, saadetakse ta edasi Dachau koonduslaagrisse. Isa Kentenich jääb laagrisse kokku kolmeks aastaks. Olukorras, kus paljusid tabab meeleheide, näeb tema hoopis võimalust teisi raskes olukorras teenida ja ühtlasi ohverdada see kogemus oma kongregatsiooni nimel. Pealegi, 12 000 vangist laagris on lausa 2600 tema ametikaaslased preestrid! Tõeline preestrite armee! Kuna Saksa vangidel on võimalik osaleda Missal siiski ainult üks kord päevas, tähendab see preestrite jaoks päris pikka ootust. Aasta pärast Dachausse saabumist jõuabki kätte päev, mil isa Kentenich saab lõpuks pühitseda Missat. Juhtumisi on see veel 19. märts – tema nimipühaku, püha Joosepi päev. Milline rõõm pärast pikka ootusaega! Kuidas aga Jumala armust kantud sõnum võib mõjutada ka kõige viletsamaid inimolendeid, sellest annab tunnistust fakt, et isa Kentenichil tekib laagris võimalus pidada igaõhtuseid loenguid kaasvangidele. Seda võimaldab talle Gutmanni-nimeline kaasvang, kes on „edutatud“ plokiülemaks. Hugo Gutmann on kommunist ja paras tülinorija. Isa Kentenichi saabudes teatab ta bravuurikalt: „Sa võid siin oma Jumala ära unustada; mitte keegi meist siin laagris ei ole näinud Jumalat!" Kuid nähes isa Kentenichi jagamas kaasvangidele raasukesi oma kasinast toiduportsjonist, tema suhtumine muutub. Päeval, mil isa Kentenich peaks viletsa tervise tõttu saadetama gaasikambrisse, otsustab Gutmann preestri sellest saatusest päästa, varjates teda ringkäigule tulnud arsti eest. Pannes kaalule oma elu, annab ta ühtlasi võimaluse Jumalasõnal laagris levida.

Isa Kentenich pärast vabanemist⁣
Schoenstatti naasmas


1945. aastal aprillis vangid vabastatakse ja juba sama aasta nelipühadel on isa Kentenich tagasi Schoenstattis, jätkates oma tööd niisama energiliselt nagu varem. 


Isa Kentenichi karastunud vaim elab üle veel ka mitu hilisemat katsumust. Schoenstatti liikumisele leidub nii poolehoidjaid kui ka vastaseid, kes viimaks saavutavad tema saatmise Milwaukee osariiki USAs, kus ta viibib kokku 14 aastat. Selle aja jooksul on ta eemaldatud ta enda rajatud organisatsiooni tegevusest. Teenides sealse saksakeelse katoliku koguduse preestrina jätkab isa Kentenich oma igapäevatööd, võttes sedagi olukorda kui armastuse ja alandlikkuse õppetundi.



Alles 1965. aasta oktoobris saab nüüd juba pea 80-aastane isa Kentenich tagasi õigused juhtida enda loodud organisatsiooni. Paavst Paul VI võtab ta oma audientsil vastu vaid mõned päevad pärast 2. Vatikani Kirikukogu ametlikku lõppu. Sama aasta jõulupühadeks jõuab nüüd juba valge habemega isa Kentenich oma armastatud Schoenstatti – „kaunisse paika“, millele ta ligi 50 aastat tagasi aluse pani. Oma viimasel kolmel eluaastal jätkab ta väsimatult tööd, pöördudes mitmel korral Saksamaa katoliiklaste poole ja innustades neid rasketel aegadel lootma ikka Maarja peale, kes isa Kentenichi sõnul on „tõhusaim relv elava Jumala käes“.


Maarja ülesanne on tuua Kristus maailma ja maailm Kristuse juurde…Olen veendunud, et praeguse aja kriise ei saa lahendada Maarja abita.


Oma surmapäeval, 15. septembril 1968. aastal, pühitseb väsimatu isa Kentenich taaskord Püha Missat, millest võtab osa 600 tema kongregatsiooni kuuluvat Maarja õde.   


Võib öelda, et isa Kentenich armastas kõike Neitsi Maarjaga seotut – Maarja, kes olles inimene nagu meiegi, tegi armastusest Jumala vastu suurima Armastuse teo. See algas päevast, mil ta pidi jätma jumalaga oma emaga, kuid sai teadlikuks Ema armastusest. Paljudest rasketest olukordadest kandis isa Kentenichi läbi palve. Roosipärja palvest rääkis ta kõige sagedamini kui „heast sõbrast“. Lõpetangi siinkohal tema lihtsate ja julgustavate sõnadega:


Roosipärg on hea sõber rõõmuhetkel, kuid veel parem sõber lahingus. Ka täna on lakkamatult põrisemas lahingutrummid. Terve meie elu on üks suur lahing. Me sõltume truudest ja headest sõpradest. Just selline hea sõber meie ajastu suures lahingus on roosipärja palve.

No comments:

Post a Comment