Sunday, October 4, 2020

Prantsuse päritolu eestlasest piiskop: ”Me peame elama tõe järgi ja ütlema tõtt armastuses!”

Kirjutab kirjandusteadlane Merle Veesalu-Rand

30. augustil ja ühtlasi oma 60. juubelil esitles katoliku ülemhingekarjane Philippe Jourdan oma eluloolist teost “Argipäeva imed. Philippe Jourdani lugu” (kirjastus Gallus 2020), mille autoriks on Indrek Koff. Raamat annab ülevaate isa Philippe’i elutee tähtsamatest verstapostidest, sealhulgas lapsepõlvest, silmapaistvate õpitulemustega haridusteest, vaimulikuks kujunemisest ja Eestis teenimisest.

Märkimisväärne on fakt, et Philippe Jourdan on viimane Johannes Paulus 2. poolt ametissenimetatud piiskop. Samuti asjaolu, et isa Philippe’l pole möödunud päevagi missa pühitsemiseta (välja arvatud üks päev, millest saab lugeda raamatust). Nii et kui palvetamises jagataks musti vöid, oleks musta vöö tase ammugi käes. Samas on isa Philippe ka praktilistele töödele käed julgelt külge pannud, sest Eestis tuli palju nullist üles ehitada.

Sõjaväeteenistuses olles palus Philippe ennast iga päev missale viia ja tõmbas teisigi kaasa. Leidus ka humoorikaid seiku: “Kord kuulis Philippe, kuidas kapten viipas tema poole ja küsis allohvitserilt: “Tea, kas see usutuhin läbi ei hakka saama juba?” (lk.97).

Pariisi ülikooli päevil tegi isa Philippe noortetööd ja oli kaplan. Tema organiseerimisvõimekus avaldus muuhulgas ka Roomas õppimise ajal, kui paavst Johannes Paulus 2. palus ülikoolide noori paavsti missale kutsuda ja neist kasvasid välja üleilmsed noortepäevad (lk.107).

Koffi kirjastiili iseloomustab mahlakas rahvapärane keel (“Ja Philippe’i puhul teame juba, et tema võttis õppimist täie tõsidusega ja mingit utsitamist ei vajanud. Tänu sellele õnnestus tal tavapärasest aasta nooremana, seitsmeteistkümneaastaselt sooritada küpsuseksamid hiilgavate tulemustega ja saada sama soojaga sisse Päikesekuninga kooli”(lk.63);“võõras lasi kõrvad lonti,” (lk. 78); leidub kuhjaga kujundlikke väljendeid, nt. “seda saab kuulata südamega, kui süda on õigele lainepikkusele timmitud” (lk.118).

Philippe Jourdan otsustas liituda Opus Dei personaalprelatuuriga.

Koff kirjeldab ilmekalt, kuidas peategelase isadus alguse sai. Philippe vanemad Yves ja Lucette olid esialgu poja ametivaliku pärast kohkunud, kuna katoliku preestritel ei tohi olla lapsi ega peret, nemad aga unistasid lapselastest. Oli ju nende poeg internaadis elades püüdnud sinna tüdrukuid organiseerida, mispeale soovitati tal rohkem pihil käia ja ta käiski. Koff kirjutab: “Philippe’i vanemad olid hämmingus, nad ei saanud aru, ja muidugi ka kurvastasid – iga armastav vanem ootab sisimas aega, kui temast võiks saada armastav vanavanem. Aga tsölibaadis elamise otsus lõikab selle võimaluse ära”(lk.93).

Isa Philippe’i vend Pierre valis samuti preestritee, aga kolmandal vennal on naine ja laps ning elu läheb edasi. Muuseas, vanasti käisid ilusate rahvariietega eesti tüdrukud kirikus ja panid ühtlasi oma tulevasele mehele silma peale. Selle kohta on meie kultuuri üks alustaladest Hando Runnel tabavalt kirjutanud:
Ma armastasin kirikut, nad kahtlustasid tüdrukut.
Jumal, sina korraldad
kõik asjad targasti!

See jääb ikkagi saladuskatte alla, kuidas preestriks saamise pööre toimus, sest alguses Opus Deiga liitudes terendas Philippe’l pereelu horisont silme ees. Tema vanemad on poja elutee üle rõõmsad, sest ta on Eestis kirikupeana õnnelik. Opus Dei (mille nimetus maakeeli on Jumala Tee) suhtes on eestlastel ohtralt eelarvamusi: ”Teatakse, et Opus on ülisalajane organisatsioon, mis on ajanud oma kombitsad laiali üle terve maakera ning mille kõrgeim juhtkond elab uhketes lossides ja supleb rahas – nii kaudses kui ka lausa otseses tähenduses (silme ette tuleb piilupart Donaldi rikas onu Robert, kuldmüntides suplev maailma rikkaim Part)” (lk.88).

Opus Dei suunas isa Philippe koos 4 kaaslasega 1996. aastal Eestisse teenima. 2005. aastal sai isa Philippe’st Eduard Profittlichi järel teine katoliku piiskop. Juba Eesti missiooni alguses tajus isa Philippe, et suuresti kiviusku põlisrahvale on olulised ka kivid. Sestap seisis ta eestlaste jaoks tähtsa kivi otsas ja kuulutas: Kõik Eestimaa kristlased peavad olema üks pere! Küllap viis avatud, oikumeeniline suhtumine ta Eesti Kirikute Nõukogu asepresidendi ametikohale. Ja et veelgi suurendada solidaarsust meie rahvaga, võttis 2005. aastal vastu eesti kodakondsuse. Tema vanemad naljatlevad, et neil on eestlasest poeg.

Oleks soovinud põhjalikumat käsitlust, kuidas isa Philippe jutlused sünnivad ja inimesi kõnetavad, miks neid kuulamas käiakse. Need on mitmekihilised, tähendusrikkad ja elulised (Indrek Koff toob pigem huumorivõtmes välja, kuidas kaks naist said samaaegselt isa Philippe’i kohta ilmutuse ja tõid talle enne missat sõnad suhu).

Isa Philippe leiab kergesti ühise keele nii külamehe kui paavstiga ja temaga kohtuvad meelsasti ka kirikukauged inimesed. Pea igal suvel on ta külastanud lastelaagrit Kodasemal. Esile on toodud tema rahulikkust, head huumorimeelt ning keelelist andekust. Teatrikorüfee Lembit Peterson on öelnud: “Autoriteet armastusega, seda me tajume oma piiskopi poolt.” (lk.197)

Peale insenerikutse omandamist mainekas Sildade ja Teede Koolis loobus Philippe Jourdan paljutõotavast insenerikarjäärist. Ega amet meest ei riku – nüüd ehitab ta sildu inimeste ja riikide vahel. Autor tegi südantsoojendava külaskäigu isa Philippe kodukülla tema vanemate juurde ja kogus nende isiklikke mälestusi. Raamatut elavdavad peategelase kooliaegsete sõprade meenutused. Teost illustreerib rikkalik fotogalerii nii erakogust kui mujalt.

Kohati tõdeb Koff, et tal jääb erakordsete hetkede kirjeldamiseks sõnadest puudu.

“Ma teen teid inimestepüüdjateks!” lubas Jeesus Kristus oma järeltulijatele. See kehtib täiel määral ka isa Philippe’i kohta, kelle karismast räägitakse legendaarseid lugusid, et inimene astus esimest korda kirikusse sisse ja järgmisel päeval oli juba kiriku külge kinnitatud.

Eesti rahvas ja erinevate koguduste liikmed on isa Philippe’i üdini omaks võtnud ning seda kinnitas pikk õnnitlejate järjekord tema juubelil ja raamatuesitlusel. Tänu tema õnnistusele on meil esimene nn. kirikuminister, kristlikus halastustöös silma paistnud rahvastikuminister Riina Solman.

Olgem tänulikud, et Eestil on maailma diplomaatilisel areenil nii mitmekülgne esindaja nagu isa Philippe. Ta oli ka esimeste Välisministeeriumi poolt 20.02.2020 välja antud teeneteristide saajate seas.

Järgmise aasta Maailmakoristuspäeval toimub esmakordne üleilmne seesmine puhastusaktsioon palvelaine näol, mille üheks mentoriks on palutud isa Philippe. Loodetavasti leiab ta aega kirjutamiseks, sest tulevaste raamatute tarvis oleks autobiograafilist materjali küllaga. Näiteks jutlustest, palverännakutest, avalikest loengutest jne. Huvitav oleks teada saada suhtlemisest Fanny de Siversi, isa Vello, paavst Franciscusega.

Reaalala inimesena ei aja isa Philippe imesid taga, vaid suunab neid argipäevas ise looma. Meenub tema jõulujutlus, kus ta kutsus kõiki üles hoolitsema selle eest, et ei oleks üksildasi paiku, minema üksildaste inimeste juurde ja olema nendega koos. Petlemma linn oli tema sõnul üksildase paiga sümbol, kus Jeesuslapsele ei olnud ruumi: “Me peame oma igapäevaelus hoolitsema, et ei oleks neid üksildasi kohti ja inimesi!“

See tähendabki argipäeva imesid, mis on meile kõigile kättesaadavad. Isa Philippe on teinud palju selleks, et Eesti ei oleks maailmas üksildane paik.

No comments:

Post a Comment