Friday, November 27, 2020

Vadstena palverännakust. Jutlus Missa traditsioonilisest vormist.

Kirjutab Arno Humal

Keset segaseid aegu maailmas toimus Rootsis 22.-23. juulil üks tähelepanuväärne palverännak. Palverännutee suundus keskaegsest Alvastra tsitsertslaste kloostrist (asutatud a. 1143) püha Birgitta kodulinna Vadstenasse, esimesse birgitiini kloostrisse (pühitsetud a. 1384). Palverännaku koht ja aeg ei valitud juhustlikult – legendi järgi ratsutas hobusel sama tee läbi püha Birgitta, kelle püha langeb 23ndale juulile ja keda sellel rännakul eriliselt meeles hoiti. 

Kui kinnises ringis on seda rada rännatud ka varem, oli seekordne palverännak esimest korda avatud kõigile huvilistele. Osalejaid oli kokku 35 ja valdav enamus neist olid 20ndate ringis noored, lisaks viis preestrit Stockholmist ning mujalt. Palverännak ise kestis vaid esimese päeva, kuid selle ajaga läbiti 40km! Järgmisel päeval toimus pidulik protsessioon läbi Vadstena linna ning kõrgmissa birgitiinide kloostrikirikus traditsioonilise rooma korra järgi. 

Palverännaku korraldamise taga olid katoliiklikud noorteorganisatsioonid Püha Eeriku Leegion ja Filiae Reginae Scandinaviae (FRS). FRS’i juhi Agnes Looströmi sõnul oli ürituse eeskujuks igaaastane Prantsusmaal toimuv traditsiooniline palverännak Pariisist Chartres’i, kus rootsi noored ka mitmel järjestikusel aastal osalnenud on. ”Me soovime, et Vadstena palverännakust saaks meie Chartres”, ütles Looström. 

Rääkides paljude rännakul osalejate eest, kirjutas palverännaku üks põhikorraldajatest Max Martin Skalenius järgnevalt: ”Ajal mil ühiskonda iseloomustab segadus, juurtetus ja tähenduse puudmine, on rootslastel ülim aeg taasavastada oma katoliiklik pärand. Sealt võime leida tõelise ajatu usu, mis kord on meile andnud moraali, kultuurilise rikkuse ja ühtsuse. Püha Birgitta, Rootsi ja Euroopa kaitsepühak, palu meie eest!”

”Segadus”, ”juurtetus” ja ”tähenduse puudumine” – need sõnad ei peaks tühjalt kõlama ka Maarjamaa rahvale. Sest kes võiks kõhklemata näidata sfääri eesti ühiskonnas, mida ei iseloomustaks ”segadus”? Või kas on väärtusi, mille eest seisaks ühiselt väljas kogu eesti rahvas? Juured meil peavad ju olema, ent mille küljes? Laulupeod on meil ka, kuid lõpuks – milleks see kõik

Sellised küsimused on helitud ning nähtamatud. Aga päriselt olemas. Nad elavad meie sees. Millega küll neid ammendada? Kust leida vastuseid? Peame otsima. Või unest ärkama. Ja teele asuma. 

***
Isa Tobias Unnerståli jutlus Vadstena palverännakul 2020

Olen täna siin suure tänumeele ja alandlikkusega, mis on eelkõige suunatud pühale Birgittale, kes ma usun on meile avanud värava Vadstena kloostrikirikusse, kus oleme saanud pühitseda ja osaleda pühal missal traditsioonilise rooma korra järgi. Sest see, mis on viimastel 10-15 aastal katoliku kirikus toimunud, on midagi eriskummalist ning sellest olete kahtlemata ka teie siin täiesti teadlikud. 

Kui ma kord ise teismelisena katoliku kiriku olin enda jaoks avastanud, tõmbasid mind enda poole erinevad asjad: püha missa nagu seda toona ja ka praegu enamasti pühitsetakse, rahvast täis pühakojad ning head jutlused minu enda kirikus. Miski, mis oli minu jaoks isiklikult aga väga tähtis, oli kontakt varasema ajaga. Kui ma olin enese jaoks otsustanud, et tahan olla kristlane, tahtsin olla kindel, et osalen traditsioonis, millel on järjepidev side kõige esimeste kristlike kogunemistega. Sellele küsimusele on küll võimalik vastata erinevalt, aga praegu oligi keskmes vaid mälestus minu enda noorusajast. 

Mis on toimunud aga viimaste 10-15 aasta jooksul, on see, et traditsiooniline missa kord on saanud üha enam tuntuks ja armastatuks. Sel ajal kui mina katoliiklaseks sain, ei olnud ma selle korra olemasolustki teadlik! Paljude noorte jaoks tänapäeval on sellest saanud aga samm aktiivsesse kristlikku ellu katoliku kirikus. Kui küsida ”Miks?”, ei saa ma anda otsest vastust, kuna igal ühel meist võivad olla erinevad põhjused. Küll aga võime küsida, miks oleme kogunenud täna siia, et pühitseda seda missat, austades püha Birgittat ja Jumala tegusid tema elus? Püüan vastata järgmiste mõtetega.

Traditsioonilise ladina missa liturgia on suures jaos täpselt seesama, mida tundis ka püha Birgitta ja just siinsamas kirikus, mille ta ise Jumalaema Maarja ilmutuste põhjal ehitada lasi. Et missaohvrit pühitseda, ehitati kirik suure hulga altaritega. Kiriku tagaosast leiate ka kiriku maketi, mis annab aimdust, kui palju altareid siin kirikus tõesti oli. 

Missa ohver oli oluline – see määras selle kiriku vormid ja see vormis ka Birgittat ning kõiki pühakuid kuni meie ajani. Mitte meie ei vormi liturgiat, vaid liturgia vormib meid. Sama on usuga: mitte meie ei mõtle välja usku, mis meile sobiks, vaid võtame vastu seda, mille eelmised põlvkonnad meieni ulatavad. Keegi on kunagi öelnud: “Modernne vananeb kiiresti, aga ajale peab vastu traditsiooniline”. 

Pühakud on inimesed, kes lasid end vormida püha missa ning usu poolt, mille nad vastu võtsid. Siinjuures mainin, et liturgia ise väljendab meie usku väga detailselt! Lisaks siin kirikus säilinud Birgitta reliikviatele, oleme täna ka altarile tõstnud mõned ostensooriumid ehk relikvaarid. Reliikviad on pärit pühalt Birgittalt, Ambroosiuselt ja Maximilian Kolbelt. Kõiki neid pühakuid on vorminud just see missavorm. Kui ka meie tahame saada pühakuteks – sest milleks võtta madalamat eesmärki? –  ja õpime seda missat mõistma, austama, sellesse sisse elama ning palvetama, vormib see meidki. Nii võime saada sarnasemaks püha Birgitta, Ambroosiuse ja Maximilian Kolbega. 

Siin on video palverännakust. Video on varustatud subtiitritega.


No comments:

Post a Comment